Raine Karp
Arhitekt
2012 toimus „Kosmose“ kinos Arhitektuurikeskuse välkloengu nimeline üritus „Kui pikk on ühe ehituse elu?“, mis oli pühendatud äsjalõppenud Veneetsia Arhitektuuribiennaalile ja Eesti ekspositsioonile seal.
Paljude ettekandjate hulgas oli ka kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes kasutas termineid „elav arhitektuur“ ja „surnud arhitektuur“. Oma ettekandes, mis kirjeldas nelja ehituse kurba saatust – 2 Jaapanis ja 2 Eestis, lisasin ma termini „tapetud arhitektuur“. See oli mõeldud ehituste kohta, mis hoolimata oma heast seisukorrast hävitati. Emeriitprofessor Karl Õiger palus sellel teemal ka inseridele rääkida.
Sho-Hondo
Sho-Hondo tempel Taiseki-jis, Jaapanis ehitati 1972. a. Arhitekt oli Kimio Yokoyama. Kuna ehitus oli mõeldud Jaapani budismi peatempliks, ei hoitud kokku vahendeid – maksumus ehituse ajal ületas 100 mlj $. Viimistluseks toodi looduskivi üle maailma kaheksast eri riigist.
Külastajate arvuks arvestati 10000 inimest päevas, peasaalis „Mystic Sanctuary“ oli 6000 kohta – maailma suurim ühetasapinnaline saal.
Mõned andmed neto 39370 m² ERM 34347 LH 27000
kuba 192000 m³ 261096 190000
terast 23500 t ? 2900
Kuid 26 a hiljem, 1998 otsustasid Jaapani usujuhid hoone lammutada, hoolimata arhitektuuriringkondade (ka USA-s) vastuseisust. Põhjus tundub olevat eri usujuhtide vaheline rivaalitsemine.
Imperial Hotel
Imperial Hotel oli arhitekt Frank Lloyd Wright’i algusaastate tähtsaim töö, mis kestis aastatel 1916-1922. Arhitekt elas sel ajal enamuse ajast Tokios.
Hoone elas üle 1923. a maavärina ja II maailmasõja, mille järel oli mõnda aega USA sõdurite kasarmu. Pärast sõda restaureeriti.
Vastu ei pidanud see aga ärile – 1968 otsustati, et kesklinnas pole 2-3korruselist hoonet mõtet pidada hoolimata selle maailmakuulsast arhitektuurist ja hoone lammutati ning asemele ehitati plekist kõrghoonena uus Imperial Hotel.
Vana hoone tsentraalsest osast taastati üks jupp Meiji Mura rahvuspargis Nagoyas.
Moskva Lunastaja Katedraal
Katedraal ehitati Napoleoni üle saavutatud võidu mälestuseks. Ehitus kestis 50 aastat ja valmis 1883. Kirik mahutas 7000 inimest ja seda valgustas 4000 küünalt. 1931 lasti kirik Stalini käsul õhku.
Selle koha peale korraldati Nõukogude Palee rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, milles osalesid ka Le Corbusier, Walter Gropius ja isegi Volberg&Velbri Eestist. Võitis Boris Jofan hiiglasliku klassitsistliku püramiidiga, mille sees oli saal 21000 revolutsionäärile ja katusel ligi 100 m kõrgune Lenini skulptuur. Ehitus katkestati 1941. Nõukogude ajal oli seal palee vundamentides hiiglaslik vabaõhubassein. 1995-2000 taastati endine kirik.
Natuke ka Eesti asju
Tallinna Poliitharidusmaja – „karla katedraal“
1981. aastal tellis EKP Keskkomitee Eesti Projektist Poliitharidusmaja projekti. See oli Moskva käsk – igas liiduvabariigi pealinnas peab olema Poliitharidusmaja. See maja kujutas endast mingit pseudoülikooli, millele liitus suurem (meil 1200 kohta) konverentsisaal tähtsate parteipoliitiliste ürituste läbiviimiseks.
Eesti Projekt korraldas asutusesisese arhitektuurivõistluse, mille võitmise järel tuli projekti tegema hakata. Kuna pool eelarvet tuli Moskvast, pidime projekti pidevalt seal näitamas käima. See lõppes sellega, et tuli teha kaks projekti – üks Moskvas näitamiseks, teine reaalseks ehitamiseks. Päris huvitav, et meie parteitegelinskid sellise riski peale läksid. Ainuke asi, mida tellija nõudis, oli marmorist siseviimistlus.
Hoone ehitati valmis parima ehituskvaliteediga, mis Tallinna Ehitustrust suutis, marmori paigaldasid Moskva metrooehitajad. Kahjuks uue Vabariigi ajal Kultuuriministeerium, kelle valdusse hoone anti, ei osanud või ei viitsinud hoonele kasutust leida, kuigi 1995. a pakkus Briti firma „Roche & Co“
võimalust kinnistule ehitada konverentsihotell, mis oleks kasutanud Poliitharidusmaja saalide osa. Kuid kinnistu müüdi ärimeestele ja 2007. a hoone lammutati. Kuigi hoone oli võrreldes Sho-Hondoga nii suuruselt, tähtsuselt kui ka arhitektuuriliselt hoopis teises kaaluklassis, on nende saatuses palju sarnast:
- mõlemad olid kindla usulahu tippehitused ja kadusid koos usuga või usulistel põhjustel
- mõlemad olid oma asukohas ajastu ehituse tippsaavutused
- mõlemad olid lammutamise ajal täiesti töökorras
- mõlemad lammutati suht noorena – üks 26 aastasena, teine 22 aastasena
- mõlema lammutamist saatsid protestiüritused
Tallinna Linnahall
Linnahalli ei saa veel nimetada „tapetud arhitektuuriks“. Pigem võiks tema seisukorda kirjeldada „koomaseisundina“. Mis sellest edasi saab, on raske ennustada, sest viimased kümmekond aastat on see koomaseisundis patsient olnud Dr Savisaare hoole all ja selle doktori vastu mul erilist usaldust pole.
Lõpetuseks
Arhitektuuri tõeline tapmine praegusel ajal toimub siiski juba eos demokraatia ja bürokraatia kaudu.
Demokraatia ja arhitektuur ei ole sõbrad.
Kui 12. sajandi Pariisis oleks olnud praegustesarnased Linnaplaneerimise Amet, Muinsuskaitseamet, Keskkonnaamet ja kõikvõimalikud detailplaneeringud, poleks Pariisi Jumalaema kirikut olemas.
