Järgnev artikkel avaldati Tallinna Tehnikaülikooli ajalehes “Mente et Manu” 13. jaanuar 2012
13. detsembril täitus energeetikamaja suur auditoorium rahvast. TTÜ üks legendaarsemaid professoreid Karl Õiger kutsus korraga kahe oma raamatu esitlusele. Õpiku „Ehitiste renoveerimine“ kõrval esitles ta ka elulooraamatut „Ma tulin tagasi“, mis on elamuslik tagasivaade pikale ja sündmusterohkele elule alates lapsepõlve- ja Teise maailmasõja eelsetest iseseisvusaastatest, aga ka nõukogude võimu aastakümnete ränkadest katsumustest, küüditamisest Siberisse ning poisiohtu noormehena sealt tagasi kodumaale põgenemisest. Loomulikult on raamatu lehekülgedele mahtunud ka sõjajärgne õppimine, töö praktilisel ehitusalal ja Eesti arvestatavaimaks ehitusteadlaseks kujunemine. Palju tähelepanu on raamatus pühendatud tema kui innuka reisimehe muljetele, mis tihtilugu keskenduvad just ehitistele kogu maailmast.
Omaette peatüki selles raamatus moodustab põnev lugu kohtuÜhe sõpruse lugu misest Kaius Niemiga, lähem tutvumine ja tänaseni kestnud sõprus. Esitlusel ütles Kaius, tänane Soome ühe suurima ajalehe Ilta-Sanomat peatoimetaja, palju häid sõnu professor Õigeri kohta, kes vanuse poolest võiks talle olla isaks. Nende tutvus sai alguse sellest, kui Soome Rahvusteatris esitati 1987. aastal Mati Undi lavastuses Rein Saluri näidendit „Minek“. Selle lavateose tegelaste prototüüpideks on kirjanik ise ning Karl Õiger ning kujutatakse ka nende ühist põgenemist Siberist. Lavastuses kehastas Ants Kaske ehk siis Karli järgi loodud tegelaskuju nooruke Kaius Niemi. Pärast etendust viis professor Õiger talle lavale lilli ja ütles seejärel lava taga, et noormees kehastas just tema elusaatust. Sellest kohtumisest alanud sõprus on aastatega vaid tugevnenud.
Intervjuu Kaius Niemiga
Esitluse järel palusin lühiintervjuu Ilta-Sanomat peatoimetaja Niemilt , keda tuntakse ka tegevajakirjanikuna kui maailma suursündmuste ja pingekolletes toimuva kajastajat. Alustuseks küsisin, kuidas need kaks üsna eri vanuses meest omavahel sobivad, kuidas iseloomustaks Kaius Karli inimesena?
Kaius: „Karl kuulub sellesse suurepärasesse inimrühma, kelle puhul pole vanusevahel mingit tähtsust. Isegi siis, kui olin alles 13-14aastane, saime omavahel kenasti hakkama ning Karl avas meile, soomlastele täiesti uue maailma. 1980. aastate lopul teati Soomes Eestist üsna vähe. Karlil on suurepärane huumoritaju, ta on suurepärane jutustaja, soe isiksus, kellega suhtlemisel pole olnud tunda mingit vanusevahet.“
Karl niisiis avas Kaiuse silmad nägemaks Eestit märksa reljeefsemalt, aga kas ta on ka sütitanud ajakirjanikul huvi ehituskunsti vastu?
Kaius: „Kahtlemata on tutvus temaga suurendanud mu huvi ehitamise vastu ning andnud palju huvitavat teavet ehitistest, nagu näiteks Tartu laululava voi nüüd Tallinna Lennusadama angaarid. Karl on avanud minu ees tööstusehitiste rikka ajaloo ja nende ehitusmälestiste väärtuslikkuse tänapäeva inimestele nii Eestis kui ka Soomes, näiteks ka Tampere tehasehoonete puhul. Kuidas neid säilitades ja renoveerides voib anda neile uue elu. 1980ndate aastate lopul andsin talle VHS-kassetile salvestatud teadussaate „Prisma“, kus käsitleti mojuvalt seda, missugune vastutus on ehitajatel püstitades suuri ehitisi ja rajatisi nagu näiteks sildu, mille kvaliteedist soltub paljude inimeste elu ja tervis. Ta oli sellest saatest väga huvitatud ning näitas seda Eestis ka oma tudengeile.“
Kas Karli elu ja saatus võiks jõuda ka Soome väljaannetesse?
Kaius: „Karli raamat vääriks kahtlemata tolkimist soome keelde, kuid veel parem oleks see, kui kas Eestis voi Soomes votaks keegi käsile filmi loomise tema eluteest. Kui tema noorus on joudnud juba lavale, miks sellise väärt inimese saatus ei voiks siis jouda ka ekraanile.“
Küsitles Mart Ummelas