EHITUSRAAMATUTEST

Ins Tiit Masso

Enam kui 50 aastat tagasi, 1960-ndatel aastatel sai teoks ime – vähem kui miljoniline rahvas avaldas kapitaalse originaalsete ehitusalaste inseneriõpikute sarja. Üksteise järel ilmusid tolleaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõudude kirjutatud raamatud – Heinrich Laulu Raudbetoon (kahes köites), Johannes Aare ja Valdek Kulbachi Metallkonstruktsioonid (samuti kahes köites), Leonid Allika ja Valdek Kulbachi Puitkonstruktsioonid, Valter Raidna Kivikonstruktsioonid. Lisaks veel Raimund Räämeti Ehitusmehaanika, Konstantin Olliku – Otto Rootsi Tugevusõpetus, Raimond Eegi ja Lembit Poveruse Ehitusmehaanika II ja paljude autorite Ehituskonstruktsioonide projekteerimise alused.

Et aru saada, mis oli toimunud, vaadakem varasemasse. Enne Esimest maailmasõda eesti keeles inseneriraamatud ei avaldatud. Ilmselt kasutati vene- ja saksakeelseid. Olen ise kunagi ammu ühte sellist käes hoidnud; see oli venekeelne Urotšnoje Položenije, autoriks vist Graf de Rošefor. Raamat andis juhised konstruktsioonide arvutamiseks, lähtudes lubatavatest pingetest. Seda lugeda oli üsna vaevaline, sest pinged olid antud puudades ruuttollile, koormused puudades ruutsüllale. Terase lubatav pinge oli väike, vaid veidi üle 1000 kg/cm2, aga üldised konstrueerimispõhimõtted olid üsna loogilised.  Kivikonstruktsioonide arvutus andis ligikaudu samad tulemused nagu nõukogudeaegsed projekteerimisnormid, aga raudbetooni käsitlus oli üsna veider ja primitiivne.

Sõdadevahelisel ajal ilmus meil ehitusraamatuid vähe. Üks nendest, Aleksander Kleini Ehitusõpetus, Käsiraamat majaehitajaile (1931) andis ka veidi arvutusjuhiseid. Raudbetoonlae terastalad arvutati selle järgi lähtudes lubatavast pingest 1200 kg/cm2 ja nende läbipainet piirati tala miinimumkõrgusega 1/30 sildest. Inseneridele suunatud raamatuid aga tollal eesti keeles ei avaldatud, ilmselt kasutati peamiselt saksakeelseid.

Siiski anti 1942. aastal Tartus välja esimene kõrgtasemeline eestikeelne ehitusraamat – Leo Jürgensoni Elamu soojapidavus. Selle 248 leheküljel on antud põhjalik ülevaade tolleaegsetest ehitusmaterjalidest, sh soojustusmaterjalidest (mille hulka kuulusid vaid saepuru, turbapõhk ja turvasplaadid, põlevkiviräbu, roogplaadid ja tsementsideainega puitlaastplaadid, nn TEP-plaadid). Ühtlasi kirjeldati kõiki tollal kasutatud ja soovitatud seina- ja laetarindeid, aga ka hoonete tarindust üldisemalt. Raamatus on suurepärased joonised – lisaks tavakohastele ühesuunalistele lõigetele ka palju detailseid ja väga ülevaatlikke aksonomeetrilisi konstruktsioonijooniseid. Raamatu eessõnas on autori tänu assistent Arvo Veskile.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel ilmus hulk väiksemamahulisi eestikeelseid ehitusraamatuid, aga ka vähemalt kaks kapitaalset. Üks neist oli vene keelest tõlgitud „Üldehitustööde tehnilised tingimused“, mis oli ehitusplatsil töötajatele möödapääsmatuks abivahendiks. Ilmselt põhines see tolleaegsetel ehituseeskirjadel, mida tunti NiTU (Normõ i tehnitšeskije uslovija“) nime all.

 

Teine oli Leo Jürgensoni Elamuehitus, milles arvatavasti anti konstruktsioonide kirjeldusi ja juhiseid nende kujundamiseks, aga seda raamatut ma ise ei mäleta.

Aastal 1954 tehti NSV Liidu ehituspoliitikas kannapööre – seniajani kohustuslikult stalinistlikult „präänikuarhitektuurilt“ kästi üle minna lihtsamale ja odavamale laadile. Sellega kaasnes uute ehituseeskirjade väljatöötamine. Vene keeles avaldati mahukas neljaköiteline ehituseeskirjade kogumik SNiP (Stroiteljnõje normõ i pravila), mille esimene köide hõlmas konstruktsioonide projekteerimise eeskirju. Need põhinesid nn diferentseeritud varutegurite süsteemil – arvutustes rakendati koormuste  ülekoormustegureid, materjalide ühtlustegureid ja tarindite töötingimustegureid. Edaspidi muudeti ja täiendati neid eeskirju järjekindlalt, aga üldised põhimõtted jäid samaks.

Lõpetasin 1954 Tallinnas Arhitektuuri- ja ehitustehnikumi ja mind suunati tööle Võru linna ehitusplatsile. Õppimist jätkasin Tallinna Polütehnilises Instituudis kaugõppes. Eestikeelseid erialaõpikuid tollal ei olnud; kasutada tuli venekeelseid. Õnneks oli kõik õpitav üldjoontes juba tehnikumist teada, aga sellegi poolest pidin mõnikord eksamitel kasutama venekeelseid termineid, sest eestikeelseid ma kas ei teadnud või ei olnudki neid olemas. Muide – paari-kolme aasta pärast olid kaugõppijatest alles jäänud ainult need, kes tulid tehnikumist; keskkoolist tulnud olid kõik välja langenud, põhjuseks enamasti raskused kujutava geomeetria, tugevusõpetuse ja ehitusmehaanikaga.

Konstruktorid kasutasid tollal tavaliselt venekeelseid raamatuid, mida aeg-ajalt ilmus ja saada oli. Seniajani mäletan Kiievis välja antud tsiviilhoonete konstruktsioonide raamatut, autoriks Linovitš. Raudbetooni alal oli põhiliseks käsiraamatuks paks Sahnovski „Železobetonnõje konstruktsii“, mis sisaldas ka hulgaliselt tabeleid tarindite sisejõudude leidmiseks. Hiljem asendas seda Ulitski samanimeline raamat.

Ligikaudu 1960 aasta paiku tekkis võimalus hankida (vist Meždunarodnaja kniga nimelisest raamatupoest Moskvas) ka saksakeelseid raamatuid, SDV väljaandeid. Need olid vene raamatutest väga erinevad – paremal paberil, kenasti vormindatud ja heade ning detailsete joonistega, väga põhjalikud. Mõned nendest on mul seniajani raamaturiiulil ja aeg-ajalt kasutusel, näiteks Alfred Gregori „Der praktische Stahlbau. Trägerbau“ (VEB Verlag Technik Berlin 1958). Selles on palju tänapäeval anakronisme (nt neetliidete konstrueerimine), aga palju ka nüüdki aktuaalset.

Tollal kehtis vaikimisi reegel, et „kohalikes“ (st NSV Liidu “vabariikide“ keeltes) tohtis avaldada vaid madalama taseme raamatuid – üld- ja kutsekoolide õpikuid, töötegijaile määratud lihtsamaid tehnikaraamatuid jms. Inseneridele ja inseneriõppuritele määratud raamatud pidid olema venekeelsed. Sellel taustal oli Eestis 1960ndatel ettevöetu – avaldada eestikeelsete ehitusala kõrgkooliõpikute sari – küllaltki ootamatu. Arvan, et selle taustaks pidi olema – lisaks Hruštšovi sulale – kohalike erialaspetside ja haldurite üksmeelne koostöö.

Mind mõjutas see ettevõtmine sedavõrd, et mind kutsuti 1958 aasta alguses Eesti Riiklikku Kirjastusse tööle ehitusraamatute toimetajaks. Koht oli suhteliselt madalapalgaline ja inseneridele ilmselt mitte ahvatlev. Olin tollal neljanda kursuse kaugõppetudeng ja muidugi ehitusalal mitte eriti kompetentne. Taustaks oli aga varasem koostöö kirjastusega – olin osalenud mõnede matkamist käsitlevate raamatute tegemisel.

Kirjastuse töökord sisaldas muuhulgas kohustuslikke keeleõppusi igal neljapäeval, tolleaegsete juhtivate keelespetside loengutena, kus osutati igapäevase keelekasutuse väärkohtadele. Käsikirja erialasele toimetamisele järgnes keeletoimetamine, kus filoloog (kellel ehitusalast ei pruukinud aimugi olla) osutas erialatoimetaja redigeeritud käsikirja keelevigadele. Aastate jooksul andis see üsna tõhusa kogemustepagasi.

Peagi tuli mul hakata redigeerima omaenda õppejõudude (kellest mõnelegi oli mul veel eksam tegemata) käsikirju. Raskusi siiski ei tekkinud. Paljude õppejõudude väljendusviis oli üsna  kohmakas, pikkade keeruliste lausetega. Mina toimetajana soovisin näha lihtsamat ja hõlpsamini mõistetavat teksti. Argument, et tudeng vajab võimalikult lihtsat väljendusviisi, oli enamasti  aktsepteeritav.

Teine pidepunkt toimetajatöös oli autorite kirjutatu võrdlemine samateemaliste vene- ja saksakeelsete raamatutega. Kui leidus  sisulisi erinevusi (ja neid oli, isegi põhimõttelisi), siis piisas päringust: see autor ütleb nii, teine naa, teie nõnda, miks nii? Mõnikord oli osutatu autorile üllatuseks, sagedamini oli siiski tegemist näpuveaga.

Lõpuks kujunes nende käsikirjade redigeerimise tulemusena oskussõnade kartoteek, mille pärast sarja valmimist vormistasin ehitusalaseks vene-eesti sõnastikuks. See ilmus Leo Jürgensoni toimetatuna 1974.

Pärast sarja valmimist ei pakkunud toimetajatöö mulle enam piisavalt huvi ja läksin (1964) tööle ehituskonstruktorina, alustades tolleaegses Tööstusprojektis kõige madalamast inseneri ametikohast. Kuna olin kõik ehituskonstruktsioonide õpikud vähemalt viis korda hoolega läbi lugenud (alguses käsikiri, siis redigeerimine, kontroll pärast keeletoimetamist, esimene ja teine korrektuur) ja need olid veel värskelt meeles, siis kujunes töö konstruktorina suhteliselt lihtsaks ja samas ka huvitavaks, sest ka iga pisiülesanne seostus laiema taustaga.

 

1960ndatel aastatel ilmunud ehituskonstruktsioonide ala raamatute sari kujundas ülikoolis õppivate  inseneride mõtteviisi ja maailmatajumist enam kui kahe aastakümne jooksul.

Sellele järgnenud aastakümnetel lisandus inseneridele suunatud ehitusraamatuid vähe. Tõsi, Arvo Veski avaldas palju väga häid, põhiliselt töömehele või iseehitajale suunatud teaberaamatuid., arendades täiuslikkuseni juba raamatus Elamu soojapidavus rakendatud jooniselaadi. Endel Talviste raamat Hooned kirjeldas omaaegseid tarindite tavalahendusi. Aastal 1980 avaldasin ise Ehituskonstruktori käsiraamatu, mis oli siiski rohkem tehniku kui inseneri tasemele mõeldud. 1985 ilmus Leonid Allika Puit- ja plastmasskonstruktsioonid, varasema puitkonstruktsioonide raamatu põhjalikult ümbertöötatud väljaanne. Kogu kirjastamispildis jäi 1960-ndatel aastatel tehtu siiski ületamata.

Umbes samal ajal avanes meile ka teine infoallikas. Ehituskomitee tellis (ilmselt tolleaegsete juhtide Endel Paalmanni ja/või Voldemar Herkeli eestvõttel) oma raamatukogusse Soome Rakennustieto RT-kartoteegi, mille mitukümmend köidet oma väga detailsete juhiste ja joonistega aitasid suunata nende kasutajate mõttelaadi nüüdisaegse läänemaise ehitustehnoloogia ja –kultuuri suunas. Lisaks tehniliselt täiuslikele detailidele leidusid seal ka energiasäästu, kestvuse ning jätkusuutlikkuse ideed. Ja kasutajaid oli palju.

Tänu kõigele sellele oli Eesti kohe taasiseseisvumise järel valmis ümber orienteeruma läänemaisele ehitustehnoloogiale. Juba aastal 1992 loodi inseneride eestvõttel Ehitusinfo, mis hakkas Eestis avaldama Soome ehitusteavet, sh RT-kartoteegi tõlkeid.

(Kahjuks kaaperdasid Ehitusinfo asutamiskoosolekul osalenud arhitektid (nimed on teada) idee luua Soome RT-kartoteegi eeskujul Eesti Ehitusteabe (ET-)kartoteek ja hakkasid ise välja andma ET-kartoteeki, mis paraku osutus nurisünnitiseks ja on nüüdseks vist peaaegu hääbunud).

1990-ndatel aastatel kehtestati Eestis uued, euronormidel põhinevad tehnilised nõuded ja projekteerimisstandardid. Tänapäevaks on Eestis kujundatud euroopalikul tasemel ehitusnormide ja standardite süsteem. Konstruktori käsiraamatu avaldamise võttis oma õlule kirjastus Ehitame, kes värbas autoriteks tehnikaülikooli õppejõud ja on käsiraamatut tänaseks avaldanud juba kolm trükki.

Nüüd näib, et on toimumas järjekordne murrang. Lühikese aja jooksul on ilmunud mitu kapitaalset, põhjalikku ehitusinseneridele või inseneriala õppuritele suunatud raamatut. Esimeseks oli Vello Otsmaa Betoonkonstruktsioonide arvutamine (2014), mis on vältimatu abivahend kõigile, kes projekteerivad raudbetooni.

Järgnes Valdo Jaaniso Madalvundamentide arvutus (Ehitame, 2014), mis käsitleb Eesti ehitusraamatutes varem põhjalikult käsitlemata valdkonda. Ja aastal 2015 ilmus Elmar-Jaan Justi, Karl Õigeri ja Alar Justi Puit- ja puidupõhised konstruktsioonid – kõigist varasematest põhjalikum ja asjatundlikum käsitlus.

Jääb vaid loota, et see areng jätkub. Vaja oleks ka raamatut metallkonstruktsioonide kohta. Kalju Loorits avaldas hulga raamatuid selle valdkonna üksikute osade kohta, aga kokkuvõttev käsitlus jäi tegemata. Vaja oleks raamatut nüüdisaegsete kivikonstruktsioonide kohta, mis selgitaks erinevate materjalide (tellised, betoonplokid, kergbetoonplokid, gaasbetoonplokid) kasutamisvõimalusi ja nendest ehitatud tarindite arvutust – ehk on Väino Voltril veel jaksu? Ja väga on vaja korralikku raamatut ehitusfüüsikast; allakirjutanu 2012 aastal avaldatu on liiga kergekaaluline; ka selle jaoks peaks meil autoreid olema. Paha ei teeks ka raamat vaivundamentide kohta..

Seni oli juttu eeskätt õpikutest. Siiski on viimastel aastatel ilmunud teisigi tähelepanuväärseid ehitusalaseid inseneriraamatuid. Esmalt peaks mainima Karl Õigeri raamatuid Varinguohtlikest ehitusvigadest (2014) ja Ehitiste renoveerimine (kolmas trükk 2015). Need annavad  väärika lisa varem eesti keeles ilmunud ehitiste toimivust käsitlevale tõlkeraamatule (Panu Kaila, Talotohtori 1997, eesti keeles: Majatohter, kuues õhukeses köites 1999).

Veel üks valdkond on inseneride mälestusraamatud. Nendest on meile ehk kõige olulisem August Komendandi raamat 18 Years with Architect Louis Kahn (1975), mida paraku eesti keeles ei ole avaldatud ja mille olemasolugi enamasti ei teata. Siinmail on ilmunud mõnede inseneride fragmentaarsed meenutused kogumikus Ehitusinsenerid TPI-st (1986).

Vist esimeseks raamatuks, milles on kirjeldatud omaaegseid inseneriks õppimise teid ja võimalusi ning noore inseneri töötingimusi, on Karl Õigeri Ma tulin tagasi (2011).

Võib küsida, kas ehitusraamatuid on üldse enam vaja. Hangivad ju insenerid vajaliku info tänapäeval enamasti internetist; arvutused tehakse vastavate arvutiprogrammidega. Paraku leiab internetist vaid seda, mida oskad otsida. Kui täpselt ei tea, mida otsid, siis seda ei leia. Aga raamatust leiad ka seda, mida sa ei oska otsida. Loed paar lehekülge õigest kohast – ja taipad, et sinu probleem on juba ammu lahendatud. Ka suurepäraste programmidega tehtud arvutustes ilmnevad hälbed või ebakohad aitab teinekord lahendada lihtne pilk raamatusse (näiteks võimalus lisada ülekoormatud tarindisse plastne liigend, lisada või eemaldada mõni side vms).

Parimad konstruktsiooniraamatud on tänapäeval Šveitsi kirjastuse Birkhäuser avaldatud suureformaadilised ja põhjalikud käsiraamatud ühisnimetajaga Construction Manual (ilmunud on köited Concrete, Steel, Timber, Masonry, Glass, Roof Construction Manual ja veel mõned), aga suurepäraseid raamatuid on teisigi. On loomulik, et meie omakeelsed raamatud sellise tasemeni ei küüni. Siiski pole põhjust häbeneda. Omakeelsed tehnikaraamatud on vajalikud küll eeskätt õppuritele, aga annavad ka piisava info suure osa jaoks inseneride tavatööst.

Postitus on tehtud Uncategorized. Lisa järjehoidja link.

Comments are closed.